Olukord Eestis on jõudnud omamoodi veidra paradoksini. Üks vihane kõigile kõike lubav “rahvuslik” erakond on ühelt poolt täielikult omastanud rahvusluse kui märksõna. See on läbiv enamikes nende sõnavõttudes ja postitustes. Samal ajal on nende inimeste hulk, kes sedasama erakonda (jah muidugi, jutt käib EKREst) mitte mingil juhul ei vali, tõusnud juba 50% ligi.
Kui nüüd neid numbreid täpsemalt vaadata, siis tekiks justkui selline mulje, et pooled valijatest on südameasjaks võtnud Eesti ja eestlaste hävitamise ja teenivad tegelikult ei tea kelle huve?
Loomulikult pole see nii, pigem on põhjus selles, et sõnale “rahvuslus” on viimaste aastate jooksul kuvandina külge jäänud suur hulk negatiivseid omadusi, millega paljud ennast seostada ei soovi ja sellest on mul väga kahju.
Väikerahvana on rahvuslus meile sisse kodeeritud ja ülimalt vajalik. Me poleks ellu jäänud, kui me poleks olnud uhked olla eestlased ja väärtustanud meie keelt ja kultuuri ka erinevates okupatsioonides.
Tegelikult ei ole sarnane probleem ainult Eestis, vaid ka mujal. Peamine põhjus ongi selles, et rahvuslus on peamine narratiiv, mida esiletõusvad vasak ja parempopulistlikud erakonnad on välja toonud oma peamise vastase – globalismi vastu.
Ingliskeelses kõneruumis on rahvusluse tähistamiseks 2 peamist sõna “nationalism” ja “patriotism”. Tähendavad nad suures osas sama ja aluseks on nagu paljudel teistel sõnadel ladina keel (patriot vs nationem). Samas on sünonüümidel kuvandina inimeste hulgas hoopis erinev taust.
Kui lugeda EKRE poolt paljutsiteeritud Macroni, Merkeli ja teiste vihatud “globalistide” sõnavõtte, siis tegelikult kasutavad nad kõik vormi “nationalism”. Kui lähtuda nende sõnavõttude tegelikust sisust, siis tuleb välja ju hoopis midagi muud, kui viha tavaliste enda rahvust armastavate inimeste vastu. Siin näiteks on Macroni tsitaat I maailmasõja mälestusürituselt novembris:
“Nationalism is a betrayal of patriotism. By saying, ‘Our interests first, who cares about the others,’ we erase what a nation holds dearest, what gives it life, what gives it grace and what is essential: its moral values.”
Eestikeelde tõlgituna oleks selle algus “rahvuslus on rahvusluse reetmine”. Selles puudub eestikeeles igasugune loogika, aga ingliskeeles on mõte arusaadav.
Ingliskeelses kõneruumis on sõnadel “nationalism” ja “patriotism” väga suur erinevus. Esimese puhul on tegu rahvusluse äärmusliku vormina ja siin on taustaks kindlasti II maailmasõja järelmõjud ja üks konkreetne “natsionaalsotsialistlik” partei. “Natsionalist” on äärmuslike vaadetega inimene, kes peab enda riiki ja enda rahvust ülemaks teistest.
Patrioot samas on inimene, kes armastab enda riiki ja enda rahvust, kuid saab samas aru, et on vaid üks sadadest erinevatest rahvastest ja keegi ei ole kellegist parem või halvem, vaid lihtsalt erinev.
Eestlane olla on tõesti uhke ja hää, aga see ei pea tähendama seda, et lätlase jaoks pole lätlane olla sama uhke ja hää.
Rahvuslus muutub ohtlikuks, kui keegi hakkab ennast pidama paremaks kui keegi teine, sest varem või hiljem viib see alati tõsise konfliktini, olgu see siseriiklik või mitte.
Eestis pole ühtegi erakonda, kelle eesmärgiks oleks Eesti rahvusriigi hävitamine, kelle eesmärgiks oleks olemine mingi tühine osa Euroopa Ühendriikides või massimmigratsiooni propageerimine. Seda ei soovi ei sotsid, reform, vabaerakond, ega ka meie. Valdav enamus Eesti poliitikutest ja elanikest ei soovi oma südames mitte midagi muud, kui riigi ja rahvuse säilimist ja edukust, turvalist ja õnneliku elu endale ja enda lastele. Erinev on ainult vaade sellele, kuidas me selle nimel käituma peame.
