Eelmisel nädalavahetusel toimunud Eesti 200 valimiskonverentsil sai suur ja raske töö lõpuks ka laiemale avalikkusele esitletud. Üle 100 leheküljeline visioon Eesti tulevikust on lugemiseks saadaval siin lingil.
Olen päris veendunud, et väga vähestel on võimalus seda dokumenti süvitsi lugeda, seega võtan järgmistel nädalatel erinevad teemad fookusesse ja teen lühiülevaated meie visioonist nii pikas kui ka lühemas vaates.
See maailm kuulub optimistidele. Mitte sellepärast, et neil on alati õigus, vaid seetõttu, et nad on elujaatavad. Nad on elujaatavad isegi siis, kui nad eksivad – see on saavutuste, vigadest õppimise, paremaks saamise ja edu tee. Haritud ja lahtiste silmadega optimistidest on tolku. Pessimistidele jääb ainult õõnes lohutus, et neil on õigus. David Landes, „Rahvaste jõukus ja vaesus“, 1998
Kui võtta asju väga lühidalt, siis meie 3 peamist sõnumit valimistel on inimlähedane riik, haridussüsteemi reform ja lisaraha toomine Eesti majandusse.
Inimlähedane riik
Inimlähedane riik tähendab suures plaanis tegelikult päris mitu olulist ja tegemata jäänud reformi läbi viimist. Kõigepealt kindlasti tsentraliseeritud sotsiaalteenuste pakkumine. Eesti 200 leiab, et olemasolev süsteem, kus iga omavalitsus peab pakkuma kvaliteetset sotsiaalteenust, kuid omavalitsuste võimalused erinevad olulisel määral, ei ole jätkusuutlik.
Teiseks peame muutma võimalikult paljud protsessid automaatseks. See vähendab bürokraatiat, inimeste raisatud aega riigiga suhtlemises ja paremat teenindust kodanikule.
Haridussüsteemi reform
Haridussüsteemi reform on teema, mis on jutuks olnud aastakümneid, aga mitte keegi pole reaalselt midagi selle teostamiseks ette võtnud. Sarnaselt eelneva teemaga, on siis ka tegelikult vaja mitu suurt muudatust:
Esiteks peab riik ise koolivõrgu juhtimise üle võtma. Eesti on liiga pisike riik, et seda juhtida nagu mõnda suurriiki. Koolide tase peab olema ühtlased kõrge kus iganes lapsed õppima lähevad.
Teiseks on oluline kogu haridussüsteemi üleviimine eestikeelseks ja seda juba lasteaias. Mul on rõõm näha, et paljudel erakondadel on see teema programmis käsitletud, äkki lõpuks julgetakse teha otsus ja lõpetada paraleelühiskondade loomine juba maast madalast.
Kolmandaks tuleb õpetajate palgad ja kvaliteet viia uuele tasemele. Minu suureks eeskujuks riiklikul tasandil on Singapur. See Aasia edulugu on mind juba aastaid köitnud. Nende mitmete reformide tulemusena on vaesest, Aafrika elatustasemel riigist saanud vaid 50 aastaga üks maailma edukamaid riike. Nende edu alus on olnud kvaliteetne haridus ja õpetajate väärtustamine. Õpime meiegi edukatelt.
Lisaraha toomine Eesti majandusse
Viimaseks suureks teemaks on lisaraha toomine Eesti majandusse. Minu jaoks iseloomustab just selle teema vähene kajastus teiste erakondade programmis lühiajalist mõtlemist. Lõppkokkuvõttes oleme just nii rikkad, kui riigi, ettevõtete ja eraisikute varad kokku ja nende omavaheline jagamine parem/vasakpoolse maailmavaate järgi ei tee meie elu üldises vaates paremaks. Või kui teevad, siis teatud gruppidel. Sinna alla aga lähevad ju suurem osa kõikide erakondade sõnumitest. Kes tõstab või langetab mingeid makse, kes annab kohe pappi juurde jne. Ainuke, kes seda teemat on rohkem käsitlenud, on EKRE, nende visioonis peaks riik võtma suure hulga laenu.
Eesti 200 ei välista samuti laenu võtmist, kuid seda vaid juhul, kui laen tuleb headel tingimustel ja konkreetseks eesmärgiks, näiteks mingi infrastruktuuri ehituseks vms. Laenu võtmine jooksvate kulude katteks ei ole muud kui probleemi edasi lükkamine tulevastele põlvedele.
Meie visioonis peame esmajärgus tagasi tooma meie pensionifondide raha. Tahame järgmise 5 aasta jooksul tuua pool hetkel välismaal viibivast pensionifondide rahast Eestisse tagasi. Sellises mahus investeering annab võimsa arenguhüppe ja võimaldab kohalikel ettevõtetel laieneda ja hakata teenima ka teistel turgudel ja annab rohkem võimalusi ka väikeettevõtetel, kes pakuvad oma teenuseid ja allhanget suurtele.
Vägev!